Iga kord, kui avad nutitelefonis või arvutis veebilehe, jälgivad sajad nähtamatud skriptid sinu igat sammu. Tüütud bännerid, pop-up aknad ja taustal toimiv andmekogumine ei kuluta ainult närve, vaid aeglustavad märgatavalt ka internetiühendust ning kulutavad mobiilset andmesidet. Tavaliselt paigaldame selle vastu brauserilaiendusi, kuid mida teha nutitelerite, mobiilirakenduste või koduste IoT-seadmetega, kuhu pistikprogramme lisada ei saa? Lahendus on luua privaatne reklaamiblokkija kogu koduvõrgule DNS abil. See lihtne ja efektiivne tehnoloogia peatab tüütud elemendid enne, kui need üldse sinu seadmetesse jõuavad.
Interneti domeeninimede süsteem ehk DNS toimib nagu veebimaailma telefoniraamat. Kui sisestad brauserisse aadressi, pärib sinu seade DNS-serverilt täpset IP-aadressi, kus antud leht asub. Veebilehed aga laadivad sisu kümnetest erinevatest allikatest, sealhulgas spetsiaalsetest reklaami- ja analüütikaserveritest.
Kohalik kohandatud DNS-server – mida sageli nimetatakse DNS-aukudeks (DNS sinkhole) – interceptib need päringud kohalikus võrgus. Kui mõni seade üritab ühendust võtta teada-tuntud reklaamivõrgustikuga, kontrollib süsteem päringut kohaliku musta nimekirja vastu. Vastava domeeni leidmisel päring blokeeritud aadressile lihtsalt tühistatakse.
Selle asemel, et laadida reklaam brauserisse ja see seal peita, ei jõua tüütu sisu üldse sinu võrguni.
Oma võrgusisese kaitseühenduse loomiseks on kättesaadavad kaks peamist vabavaralist tööriista: Pi-hole ja AdGuard Home. Mõlemad pakuvad suurepärast jõudlust ja laialdasi seadistusvõimalusi, kuid neil on mõningad erinevused kasutatavuses.
Pi-hole on tuntuim lahendus, mis pärineb algselt Raspberry Pi pisiarvutite projektidest. See on äärmiselt kerge, töötab peaaegu igal Linuxi seadmel ning pakub detailset statistikat võrguliikluse kohta. Pi-hole'i hallatakse mugava veebiliidese kaudu, kus saab jälgida reaalajas kõiki päringuid.
AdGuard Home on uuem alternatiiv, mis paistab silma lihtsama paigalduse ja sisseehitatud lisafunktsioonidega. See toetab vaikimisi krüpteeritud DNS-protokolle (nagu DoH ja DoT) ning võimaldab vaid mõne klikiga blokeerida konkreetseid sotsiaalmeedia platvorme või täiskasvanute sisu teatud seadmetes.
Tehnilise lahenduse püstitamine ei nõua sügavaid serverihaldamise teadmisi. Protsessi saab jagada kolmeks lihtsaks etapiks, mida saab teostada näiteks vanas arvutis või miniarvutil.
Kui ruuteri seadistus on uuendatud, hakkavad kõik ühendatud seadmed – nutitelefonid, sülearvutid ja nutitelerid – automaatselt kasutama uut filtriühendust. See tähendab, et reklaamiblokkija kogu koduvõrgule DNS abil hakkab tööle koheselt ilma iga seadme eraldi seadistamiseta.
Kuigi võrgupõhine filtreerimine on äärmiselt tõhus, ei ole see täielik võluvits. Kuna blokeerimine toimub domeeni tasemel, ei suuda süsteem eristada reklaami ja päris sisu, kui mõlemad serveeritakse täpselt samalt serverilt (nagu näiteks YouTube'i videoreklaamide puhul). Samuti võivad mõned veebilehed keelduda töötamast, kui teatud analüütikadomeenid on kättesaamatud, mis nõuab aeg-ajalt erandite lisamist lubatud nimekirja.
Sellele vaatamata tagab isiklik reklaamiblokkija kogu koduvõrgule DNS abil puhtama, kiirema ja turvalisema veebikogemuse kõigile sinu leibkonna liikmetele.
Kas oled oma koduvõrgus mõnda DNS-põhist filtreerimislahendust katsetanud või kasutad pigem tavalisi brauserilaiendusi? Jaga oma kogemusi ja nippe kommentaarides!









